frederick forsyth “šaakali päev” (1971)

mõnikord, kui mu enda raamatuvalikud on mind kuhugi liiga sügavale sohu vedanud, pöördun ma midagi mõtlemata tallinna elutoa raamaturiiuli poole, mis on selles mõttes eriline, et lisaks igasugusele uuemale kirjandusele, leiab sealt ka kõik need “kohustuslikud” teosed, millega mu vanemad kunagi oma arusaami vormima on asunud. eelmisel suvel päästis doris lessingu “kuldne märkmeraamat” sellest raamaturutiinist, mis mind aeg-ajalt tabab – loen ainult huvi, mitte meeleolu pärast. seekord oli selleks frederick forsythi “šaakali päev,” mis lükkas poolelioleva tundetu “tundekasvatuse” järgmisteks nädalateks.

ajaloolised ja poliitilised teosed meeldivad mulle tegelikult rohkem, kui ma nende jaoks aega olen võtnud ning tulevikus plaaningi nendega veidi rohkem tegeleda, kuid nagu mu isa “šaakali päeva” kiitis, mõitsin ma ka ise, et pärast selle lugemist võib mõni teine poliitilisest atendaadist kõnelev teos mu oma huvitamatuses külmaks jätta. samamoodi nagu pärast “miseryt” ei tahtnud ma tükk aega ühtegi stephen kingi teost kätte võtta ning hoidsin psühholoogilisest ulmest päris kaua aega kõrvale – tunne, et miski ei suuda vastata selle mõjususele. ehk ma viimati lugesingi harrise “voonakeste vaikimist” sellel suvel. igatahes on minu jaoks olemas teatud grupp teoseid, millega teisi absoluutselt võrrelda ei anna, mis võib olla tingitud nii minu vähesest lugemusest kui ka nende teoste tõelisest sobitavusest lugemisaegse minu mõtete ja keskkonnaga.

“šaakali päev” räägib loo OAS-i (alžeeria iseseisvumise vastu võitlev organisatsioon prantsusmaal) üritustest lahendada alžeeria olukord endale sobivalt – see tähendab leida viis, kuidas muuta kindral charles de gaulle’i otsus alžeeria vabaks kuulutada ning see prantsusmaale tagasi saada. *kokkuvõtte lõpus on lühike kirjeldus alžeeria sõjast, keda see teema ehk rohkem huvitab.

OAS näeb vaid ühte võimalust ning selleks on üritus president mõrvata. teose alguses räägitakse lugu jean bastien-thiry atendaadikatsest, mis erinevatel põhjustel järjekordselt läbi kukub ning viib OAS’i uue ja julge liidri teistele mõtetele – tuleb palgata professionaalne atendaaditegija välismaalt, kellel pole mingit seost OAS’i endaga, vaid kes on võimeline seda tööd tegema kiretult ja täpselt. suure saladusloori varjus hakkab marc rodin (OAS’i operatsioonide ülem) otsima inimest, kes sääraseks tööks sobilik oleks ning tema valik langeb blondile inglasele, varjunimega šaakal.

teos räägib šaakali ettevalmistustest kuni saatusliku päevani nauditavalt täpsete kirjeldustega, kus seletamata ei jäeta ühtegi aspekti tema plaanist: fantastikavaldkonda see teos kuidagi moodi kuuluda ei taha. teisalt räägib see ka prantsusmaa üritusest šaakal enne saatuslikku kuuli kinni püüda ning sääraselt hävitada OAS’i igasugune soov veelkord mõnda atendaati üritada.

kuna forsyth kirjeldab võrdses osas šaakali ja OAS’i liikumist ning prantsusmaa SDECE üritust nendele plaanidele lõpp leida, tekib lugejas see filmiefekt, kus on võimalik hüpata ühest samaaegselt toimuvast stseenist teise, luues sellega kergesti jälgitava ajatelje. see ei lase pideval põnevusel kuhugi ära vajuda, vaid ärgitab mõtteid ja üritust mõlema poole järgmisi samme ette ennustada.

mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku soov näidata mõlemat poolt võimeka ja mõtlemisvõimelisena – ta ei kirjuta kõiki trumpe šaakali nimele, vaid jagab neid heldelt ka SDECE ametnikele ja uurijatele. tegelaste oskused tunduvad olevat tasakaalus, mis muudab lugemise veel enam nauditavaks ning kuigi mu poolehoiu võitis šaakal, siis ei saa ma jätta mainimata, et komissar claude lebeli (prantsusmaa parim detektiiv) vaistlikus tekitas sümpaatiat. muidugi oli tema kasutada kogu prantsusmaa võim ja helgemad pead, mille koostöö abil nad šaakaliga üldse sammu pidada suutsidki, kuid ilma lebelita olnuks teos vaid süžee kanda jäetud; tema ja šaakal andsid aga elu ka tegelastele, justkui muutsid selle personaalsemaks uurimiseks.

mina ei raatsinud seda raamatut vahepeal käest ära panna ning eelkõige pean seepärast tänama kirjaniku stiili. ilmselt uurin ma veel teisigi tema kirjutatud raamatuid ning ehk isegi julgen “šaakali päeva” alusel tehtud filmi ära vaadata, kuigi mulle väga meeldib see šaakal, keda ma oma peas ette olen kujutanud. sisu poole pealt ma midagi ette öelda ei tahaks, kuna eks sellel need põnevusromaanid suures osas püsivadki – soovin kõigile lugemisrõõmu.

raul sulbi raamaturiiuli kirjutis “šaakali päevast”

alžeeria sõda ja charles de gaulle
prantslased olid alžeeria vallutanud 1830′datel aastatel verise ja eluderohke võitluse tulemusena ning üritasid pindalalt aafrika suurimat riiki ohjes hoida, kasutades nende abi ka maailmasõdades. säärane valitsemine ei olegi ilmselt igavesti jätkusuutlik ning prantslaste ebaõiglane suhtumine alžeerlastesse ärgitas ka neid mõttele iseseisvusest.

alžeeria sõda algas aastal 1954, mil alžeeria rahvuslased päästsid valla ülestõusu. 5. veebruaril 1954 võitsid prantsusmaa valimised sotsialistid, radikaalid ja mõned gollistid (charles de gaulle’i toetajaskond) ning peaministriks sai sotsialist Guy Mollet, kes üritas alžeeriaga suheldes tugineda läbirääkimistele ja rahule, mis aga ei tähendanud tegelikkuses veel alžeeria iseseisvusplaanidega leppimist. 1957. aastal kuulutas Mollet välja eriolukorra ning saatis väed alžeeriasse, kes aga pidid sealt löödult tagasi tulema juba mais. sellele järgnesid kuni 1958. aasta aprillini erinevad valitsuskriisid prantsusmaal, kuna keegi polnud suuteline alžeeria konfliktiga toime tulema – riiki ei suudetud väega oma võimu all hoida ning süda tuksus neil mässulistel juba ammu vaid iseseisvuse suunas.

alžeeria prantslased hakkasid võimule nõudma charles de gaulle’i, keda nähti ainsa lootusena vältimaks prantsusmaa kodusõda. seaduslik võim pariisis toetas aga Pierre Pflimlini, mille vastu protestisid aga juba ka inimesed pariisi tänavatel. kuna rahvas oli valitsuse vastu, tekkis ka de gaulle’i jaoks sobiv olukord võimule saamiseks, esitledes ennast kui rahumeelset väljapääsu kriisist.  31. mail 1958 moodustaski charles de gaulle V valitsuse ning asus prantsusmaad juhtima. 1959. aastal sõlmisid alžeeria ja prantsusmaa “vaprate rahu” mille järel loodi alžeeria ajutine valitsus. mässama hakkasid prantsusmaa sõjaväelased ja kolonistid, kes ei toetanud alžeeria ensemääramisõigust. samal ajal andis endast märku juba OAS, (salaarmee organisatsioon) kelle terrotistid alžiiris koos RVR’iga (alžeeria rahvuslik vabastusrinne) märatsesid – RVR soovis alžeeria kohest iseseisvust, OAS aga alžeeria jätkuvat kuuluvust prantsusmaa alla. mõnda aega oli OAS uskunud, et de Gaulle on see isik, kes alžeeria prantsusmaale kindlakäeliselt tagasi võitab, kuid veendusid peagi, et see pole presidendi plaanidega kooskõlas.

Eviani kokkuleppega 1962. aasta 18. märtsil sai alžeeria täieliku iseseisvuse ning miljon alžeeria prantslast tuli tagasi prantsusmaale. see kõik aga ei toimunud rahulikult – OAS’i liikmed hoolitsesid pideva terrori eest ning põletasid maha enda järel tehased, linnavalitsused, koolid ja haiglad, kuid nende pingutustest hoolimata näis suurem osa prantsusmaast ja alžeeriast rahukorraga paremini leppivat.

 milan kundera “aeglus” (1995)

milan kundera “olemise talumatust kergusest” üritasin ma umbes aasta tagasi midagi kirja panna, kuid lõpetasin vaid lausega: “ma loodan, et mitte keegi ei tee selle raamatu üle minu juuresolekul mitte kunagi nalja – rumalusest tingitud mõnitamise vastu pole mul muidugi midagi.” ning jätsin selle teose sinna, kus ta kõige ilusam tundus.

ilmselt keskendusin ma “aeglust” lugedes rohkem erinevate tegelaste vahelisele kooslusele ja teose ülesehitusele, mispärast on mul veidi keeruline meenutada, miks ja kellest siinkohal juttu oli (mispärast annan hasso krulli sisukokkuvõtte sellest teosest). minu jutt on ikka rohkem lugemiselamusest kui teosest endast.

tundus nagu oleks jutustaja, kellel oli ka raamatus oma tegelane, (nimelt autor ise) üritanud lihtsalt ning üpris platooniliselt edasi anda miskit lugu, mille sisu on oluline vaid senimaani, kuni kannab endas aegluse ja kiirenduse võlu ning meediaga mängimise kunsti; oma mõttedialoogidele väljundit otsides lepib ta mitme vastuolulise tegelasega, kes esindavad “tantsija” (mis on  üks teost kandvatest sõnadest) erinevaid tõlgendamisvõimalusi.

ehk meenutaski see veidi kirjutusharjutust, kus ta katsetas oma taju teises keeles (“aeglus” oli kundera esimene prantsuskeelne teos) ning julges ühes ühe katsetusega ka sisuga veidi vabamalt võtta. see ei tähenda, et sisu kuidagi moodi koost oleks lagunenud, vaid et see ei tundunud eriti oluline; ta ei üritanud oma teose mõtet tegelaste kanda usaldada, vaid kasutas neid vaid kui väljuneid oma ideedele, mida võiksid just seesugused tegelased edasi anda. nad näisid muutumatud ning igasugune tegelasesisene areng tundus olematu, kuid see polnud ka oluline, seega ei saa seda võtta kui kriitikat. antud juhul ei tegelenud ta oma tegelaste “elavaks” muutmisega ega uurinud sügavalt nende “eksistentsiaalset problemaatikat” (“romaanikunst” milan kundera lk 36)

kundera usub arhetüüpidesse ning nende ilu oskab ta raamatus väga selgelt kirja panna  - jättes selle teema kurbuse kellelegi teisele avastada. sajandid kaotavad tähtsuse ning romaani lõpus kohtuvad 20. sajandist pärit vincent, kelle püsimatu vaim üheski kohas kaua vastu pidada ei suuda ja 18. sajandist pärit rüütel. mõlemad on veetnud suurepärase öö ning kannavad endas justkui ühte ja sama maailma, kuid ei suuda sellegipoolest teineteisega vestelda, vaid eemalduvad ärritunult. see hetk mõjus mulle ehk kuidagi terviklikumalt kui muu selles teoses: hetkeline usk, et leitud on inimene, kellele saakski oma elust kõneleda ning sealsamas avastada, et seda siiski teha ei saaks. see kirjeldamiskergus oli ehk see, mis mind võlus.

“kiivriga mees kordab oma veidral intonatsioonil: “ma veetsin äsja suurepärase öö.”
“rüütel noogutab, otsekui tahaks öelda, jah, ma mõistan sind, sõber. kes teine veel võiks sind mõista? ja siis, mõtleb ta, et oli lubanud olla diskreetne, mitte rääkida sõnagi sellest, mida oli läbi elanud. kuid ebadiskreetsus, mis ulatub kahesaja aasta taha, on see siis tõesti ebadiskreetsus? talle tundub, et vabamõtlejate jumal on talle saatnud selle mehe, kellele ta võiks oma lugu jutustada, et ta võiks olla ebadiskreene, jäädes lubatud diskreetuse piiridesse, et ta võiks viia oma elu üheks hetkeks kuhugi tulevikku, suunata ta igavikku, muuta kuulsuseks.” (milan kundera “aeglus” lk 188-189)

“aegluse” ilu peitub selle rütmis. olles vahetult enne lõpetanud “romaanikunsti” (millest ma ei saa kunderast rääkides enam üle ega ümber) lugemise, teadsin ma täpselt, kuidas talle meeldib kasutada muusikalisi tempot määravaid termineid kirjanduses, kus nende märkamine jääb inimesele külge ehk vaid miski hüpnotiseeriva tundena, kuid mille olemuse selgitamine mõnikord varjatuks jääda soovib. kiiruse ja aegluse vaheldumise ilu kirjeldustes; kuidas mõni osa teosest kantakse ette justkui silmapilgutusega ning teine osa aga jäetakse aeglaselt voolama, lugeja vaadelda ja analüüsida.
samamoodi nagu lugesin virginia woolfi “laineid”, lugesin ka “aeglust”. teadvustamatult rütmi tajumine suudab ehk kõige enam vaid hetkeliselt selle ilu hinnata, kuid teadvustatult rütmi tunnetamine mõjub nagu vooluga kaasaminek, usaldades end sellele. täielikku usaldust minu puhul ei tekkinud, kuid viimaseid lehti keerates tunnetasin romaani terviklikust, sain aru, mida, ja veel tähtsam, kuidas milan kundera mõelnud oli. ehituslikult on tegu vägagi õpetliku teosega: sedavõrd vabalt mängis ta sellega, et tekitas endasgi soovi just selle osaga veidi rohkem vaeva näha ning seda nii teisi raamatuid lugedes kui ka kirjutades.

muretsemine (kergusega) selle üle, kas lugeja ikka saab autorist samamoodi aru nagu too kavatsenud on, tekib lugejas alles siis, kui too tema teostega veidi rohkem vaeva soovib näha. “olemise talumatu kerguse” raamatusisene sõnastik paneb ehk esimese asjana selle peale mõtlema. see on ka üks minu probleemidest kirjutamisel: mõnel sõnal on minu jaoks nii kindel värving, kõla, mõte ja valgus, mida mõni teine ehk samamoodi ei mõista. nii väga tahaks ju, et sõnaga “ilu” jõuaks vestluskaaslaseni seesama tunnetus, mis endale. ehk see kindlusetus milan kundera teostes ole see, mis mind neid lugema kutsub.

lugesin kundera romaani “elu on mujal” üle aasta tagasi ning igavlesin esimesest leheküljest kuni hetkeni, mil selle pooleli jätsin. samamoodi oleksin ma ehk igavlenud ka “aeglusega”, kuid kuna olin eelnevat tutvunud tema arusaamadega “romaanikunstis”, suutsin määratleda, mida otsima olin tulnud. muul juhul oleks teos lihtsalt “üheks raamatuks” jäänud, praegu aga omistan sellele ülesehituslikku ilu.

jeffrey eugenides “the marriage plot” (2011)

selle arvustuse jagaksin ma kohe kolmeks. esimeses osas räägin tõelisusest: millest raamat rääkis ja millised on tegelased. teises osas räägin mõnest dialoogist või mõttest, mis mulle raamatu puhul meeldisid ning kolmandas osas räägin põhjustest, miks ma teoses pettusin (neid lipsab ka vahepeal sisse) – et need, keda vaid sisu huvitab, enne postituse lõppu ikka ära minna saaksid.

“i also cut my hair,” he said. he ran his hand over his bristly scalp. “i used to have so beautiful curls. but the vanity, it was so heavy.”
“i’m not sure it was vanity in my case,” mitchell said.
“then what was it?”
“sort of a cleansing process.”
“but that is the same thing! i know the person you are,” rüdiger said, examining mitchell closely and nodding. “you think that you are not a vain person. you are maybe not so much into your body. but you are probably more vain about how intelligent you are. or how good you are. so maybe, in your case, cutting off your hair only made your vanity heavier!”
“it’s possible,” mitchell said, waiting for more.
(“the marriage plot” jeffrey eugenides, lk 313, indias) 

esimene osa: põhjustest, miks ma selle raamatu endale ostsin
miskil uskumatul põhjusel olen jeffrey eugenidese raamatust “süütud enesetapud” siia blogisse juba kirjutanud, seega võib eeldada, et läksin seda raamatut ostes vaid sissetammutud rada mööda, mis ütles, et see teos võiks mulle midagi pakkuda. siinkorral ei saatnud mind ei muusika ega mõni näitlejatar, vaid oli üksnes raamat nagu ehk peakski.

lugu räägib kolmest noorest inimesest 1980. alguses, kes üritavad enestes edasi kanda üksteisest võimalikult kaugeid valdkondi, ühtides vaid üldise intelligentsuse ja suhetetasemel – nad on just lõpetanud kolledži (inglise keeles college) ning üritavad  nüüd  terve oma tulevikuga hakkama saada.
madeleine hanna, ilus kirjandushuviline inglise keele/kirjanduse tudeng; leonard bankhead, bioloogiahuviline sotsiaalne noormees ja mitchell grammaticus, religioonihuviline ja ennastotsiv koolilõpetanu – päris huvilised, eks. raamatu tagakaanel, millest ma tol hetkel juhindusin väideti, et bankhead on darwinist ja mitchellit kiusab kristlus – keda ei huvitaks sääraste tegelaste kokkupõrge teoses, mille on kirjutanud jeffrey eugenides, kes on kirjutanud ka “middlesexi” mida hinnatakse oma oskuse tõttu ajastut kirjeldada ning hoomata midagi rohkemat kui tavaline “poiss kohtab tüdrukut” teos? minus igatahes tekkis huvi ning kuna mind ootas ees see tavaline tallinn-tartu marsruut, siis otsustasin proovida. (lugema ma tol õhtul ei jõudnud, kuna mitte ükski noor inimene terves bussis polnud tuld põlema jätnud ning mul puudus julgus olla esimene.)

kolme inimese lugu räägitakse läbi kõigi tegelaste, peatudes kord ühe inimese mälestustel ning liikudes sealt edasi teise juurde, nii et lugedes tekib arusaam aja voolamisest. kirjeldamist alustatakse kusagilt minevikust ning liigutakse siis olevikuni, mille kirjeldamist jätkatakse kuni mõne huvitava sündmuseni, et sealkohas siis tegelast vahetada ja taas minevikku suunduda. eugenides oskab ilusasti kirjutada, seda nüüd küll, kuid paneb liiga palju rõhku usutavuse säilitamisele, mis ilmselt on vägagi oluline, kui üritada tabada inimeste olemust teatud ajas, kuid mis mulle üldjuhul vähe huvi pakub, selle juurde hiljem.

esimene osa: tegelastest lähemalt
madeleine hanna on pärit ameerika keskklassiperekonnast, kus hinnatakse ühes kõigega ka mitte miskit – tee oma eluga, mida soovid, niikuinii leiad tasuva ametikoha ja kui ka ei leia, siis perekond toetab. säärane mittemidagi ütlev ajalugu, mida ta ka mitmel korral meelde tuletab. madeleine on nendest kolmest see “kaine mõistusega” olevus, kes on üritanud eemale hoida igasugusest hullumeelsusest ning üritanud (edukalt) püsida selguseradadel umbes samamoodi nagu auto sõidab tunnelis – päris keeruline oleks läbi tunneliseina kihutada, päris julge sedamoodi üldse mõelda, kuna kuidas kihutada läbi seina ilma suremata? seda ei tea isegi mitte haritud ja intelligentne madeleine, kuid sidudes oma tuleviku leonardiga, peab ta seda elu kogema.

madeleine’i vastu kaotasin huvi juba esimestel lehekülgedel, kuigi tal õnnestus seal mainida oma lemmikkirjanike seas ka whartonit ja henry james’i, kuid sealsamas ei suuda ta miskipärast üle olla kõigist neist viktoriaanlikest kirjanikest, kes mulle huvi ei paku – kuid nende mainimine seal alguses peabki vaid looma pildi temast kui kirjandushuvilisest tüdrukust, kes loeb palju raamatuid ning oli muidu väga tark ja tore.

muidugi oli minust ehk veidi naeruväärne uskuda, et raamatu esimestel ridadel mainitud wharton ja hiljem otsekui mantrana madeline’i jälitav “a lover’s discourse” ka miskit olulisemat tähendust omavad, kui vaid kirjaniku üritus luua oma tegelasest intelligentsed ja targad, vaimustavalt targad inimesed, kes üritavad hakkama saada suheterägastiku ja eluga nende ümber. mida teos edasi läks, seda kaugemale vajusid ka kõiksugu kirjanduslikud viited peale madeleine’i soovi tegeleda ülikoolis victoria-aegsete kirjanike õppimisega (siinkohal ma pööritan taas silmi, kuid kuna teose pealkiri on “the marriage plot” mis üritabki endas edasi kanda 19. sajandi meheleminekukombeid, siis annan eugenidesele andeks, et ta niivõrd igava (nais)peategelase luua suutis)

leonard bankhead on veidi teine tera: raamatu alguses alustab ta eduka bioloogiahuvilisena, kes suudab sõna võtta ka üldteaduslikematel ainetel ning evib miskit maailmavaadet, mis selles mõttes küll tavaline, et eugenidese tegelased on juba kord sellised, kuid üldise ameerika mõistes ehk mitte niivõrd oodatud. karismaatiline, sotsiaalne ja sõnaosav noormees on täpselt selline, kes pakuks huvi madeleine’ile ning alguses lähebki kõik seda ilusat ja ehk isegi ideaalset rada mööda, kus nad õpivad teineteist tundma ja on sedamoodi armunud nagu ikka 1980. aastatel oldi.

ühel hetkel aga jõuab lugejale kohale, et leonard on maniakaal-depressiivne (kutsutakse ka bipolaarsuseks) ning kannatab oma vaimuhaiguse käes tugevamalt kui alguses arvata oleks julgenud – visiidid haiglasse, veedetud nädalad seal, tõsine depressioon, mida on isegi ravimitega keeruline kontrollida – kõik see, mida madeleine oma elus seni vältida oli üritanud. nüüd leiab ta end keset pidevat muretsemist ja häda, kus tema kanda jääb kogu täiskasvanulikkus, mil leonard aga elus püsimisega hakkama üritab saada.

leonardit külastavad ka helgemad ja selgemad päevad, mil ta on nagu see ideaalne mees nende suhte algusaegadest, mis ajab muidugi madeleine’i arusaamad veel rohkem segi, kuna igasugune paranemismärk ületab mälestustes alati raskemad ajad; lootuskiir hakkab ikka rohkem silma, kui pidev pimedus.

“suddenly leonard’s face took on the strange expression, as if he was darkly amused. “if you and i were yeast cells, you know what we’d do?”
“i don’t want to hear about yeast!” madeleine said. “i’m sick of yeast.”
“given the choice, a yeast cell’s ideal state is to be diploid. but if it’s in an environment with a lack of nutrients, you know what happens?”
“i don’t care!”
“the diploids break into haploids again. solitary little haploids. because, in crisis, it’s easier to survive as a single cell.”
(“the marriage plot” jeffrey eugenides, lk 382)

mitchell grammaticus on madeleine’i teadnud juba pikemat aega ning nende suhe on jäänud alati vaid sõprusetasandile, kuid poisi pähe on tekkinud mõte madeleine’ist kui oma tulevasest naisest, mis teda rahule ei jäta. tüdruk eksib tema mõtetesse üsna sagedasti, kuid ei oma muus mõttes erilist rolli: mitchell läheb ikka aastaks euroopasse ja indiasse reisima ning veedab noorele inimesele kohaselt lõbusalt aega. kuna tema näol on tegu religioonihuvilisega, kes alguses vaid oma mõtetes selgusele üritab jõuda, siis veedab ta tunduvalt rohkem aega oma peas kui ehk tervislik oleks.

minu kurvastuseks asub ta aga ideelisuse asemel, mida mulle justkui alguses lubatud oli, tegelema pühatekstide selgitamisega selles kirjasõna mõistes, lauelmata “kaugele teispoole püüdlusi ja otsingut ning sõnakõlksutamist” ja saamata “puhtaks vaimuks, kehatuks, viirastuslikuks…” nagu kirjutab virgina woolf. miks ta ei läinud seda teed; kas jäädes truuks usutavale peategelasetüübile? et mitte ükski noor inimene sedamoodi mõelda ei suuda ning kui suudabki, siis kedagi ei huvitaks? mispärast me siiski loeme neid kõiki raamatuid, kas tõesti usutavuse pärast? olen ma kunagi öelnud “see polnud usutav”? mis vahet sel on, miks keegi peaks arvama, et on.

võib-olla olen ma liiga tundlik sel teemal, aga olen sedamoodi vaikselt vaimne inimene, kes vaimustub kiriku kujuteldavast puhtusest ja surematusest (nagu virginia woolfi “proua dalloways”) sedavõrd, et suudab organiseeritud religiooni (mida ma põlgan) vahepeal ära unustada. ma ei suudagi mõista, kuidas need kaks niivõrd erinevat asja ühe mõiste all toimida suudavad. ma ei saa sellest lihtsalt aru ning eugenides valis puhtuse asemel palvetamise ja siira uskumise. mul on selle teemaga probleeme, aga need on seotud selle raamatuga vaid sedavõrd, et mitchellit huvitab religioon.

“o.k.,” mitchell allowed. “maybe benton harbor. i’m from michigan, too.”
“please,” rüdiger said dismissively. “let’s not try to understand each other by autobiography.”
(“the marriage plot” jeffrey eugenides, lk 313) 

mida kolmik täpselt ette võtab ning kuidas oma erinevaid tahke avastavad ja mis neist lõpuks üldse saab, jätan ma muidugi lugejatele avastada. kuna aga tegu on 400. leheküljelise draamaga, siis peaks lugeja enne teadma, millesse end mässida on otsustanud. siitkohal hakkabki minu veidi tõsisem kriitika.

teine osa: mis mulle meeldis
mõnikord harva oli eugenides oma kirjeldamises täpne ja julge, ei üritanud püsida žanris ega üritanud ühest ideest tervet raamatut valmis kirjutada. seda juhtus minu maitse jaoks veidi liiga harva, kuid toon siinkohal need näited ilusasti ära, kuna mõni mõte jäi minuga ka edasisteks päevadeks. ette heidan ma talle vaid seda pinnapealsust ning otsust loo tegevustik ideelisusest ettepoole tõsta.

“american women are all looking after themselves now. they’re basically all men.”
(“the marriage plot” jeffrey eugenides, lk 312)

“if you weren’t a lucky child, you didn’t know you weren’t lucky until you got older. and then it was all you ever thought about.”
(“the marriage plot” jeffrey eugenides, lk 283)

mulle meeldis, kuidas autor teiste inimeste poolt kirjutatud tekste nii pikalt tsiteeris, kuidas ta üritas lugejat mõistma panna oma tegelaste mõtete algupärandist, kuid kuna see oli minu maitse jaoks liialt pealiskaudne, siis tundsin, et ta tegeleb rohkem idee “näitamisega” kui selle päriselt “mõistmisega” ning kui ise mitte mõista, siis tundub ka selle näitamine kuidagi tühine.

üritus kirjutatud sõnu kuidagi moodi raamatust välja vedada, et need enda elukogemusega paralleelselt jooksma hakkaksid on üks lugeja suurimaid õigusi, mida ma kasutasin selle teose puhul ehk rohkem kui tavaliselt; kuna lugeda peategelasest, kes loeb nii palju raamatuid ning üritab kirjutatus tunda seda õiglust ja ausust tekitab paratamatult huvi näha, kuidas tema selle kõigega hakkama saab, kuidas reageerib, kuid selleks pakkus kirjanik mulle liiga vähe – mina olin planeerinud kolmenädalast reisi musta mere äärde, kuid tema näitas mulle vaid pilti. sedamoodi võtaksin ma kokku oma pettumuse.

aga üks koht oli tõesti ilus, kuid siin jällegi seepärast, et ta kedagi teist tsiteeris, ning muidugi lasi ta selle hetkeliselt arusaamatu koha oma tegelastel hiljem selgeks rääkida, tappes sellega ilu, kuid andes lootust toimivale suhtele, mida ma talle ka tegelikult ette heita ei saa, kuna oli ta juba teose alguses oma sisu ja ideed usutavusele maha müünud.

in a hoarse voice edged with something else, a sense of peril, madeleine said, “i love you.”
leonard stared back at her. his eyebrows twitched. suddenly, he rolled sideways off the mattress. he stood up and walked, naked, across the room. crouching, he reached into her bag and pulled out “a lover’s discourse,” from the pocket where she always kept it. he flipped the pages until he found one he wanted. then he returned to the bed and handed the book to her.

i love you
je-t’aime/i-love-you

as she read these words, madeleine was flooded with happiness. she glanced upt at leonard, smiling. with his little finger he motioned for her to keep going “the figure refers not to the declaration of love, to the avowal, but to the repeated utterance of the love cry.” suddenly madeleine’s happiness diminished, usurped by the feeling of peril. she wished she weren’t naked, she narrowed her shoulders and covered herself with the bedsheet as she obediently read on.
“once the first avowal has been made, “i love you” has no meaning whatever…”
leonard, squatting, had a smirk on his face.
it was then that madeleine threw the book at his head. 

kolmas osa: pettumus ja illusioonid, mis ma endas loonud olen
ehk võtangi ma raamatuid liiga ühtemoodi tõsiselt – ehk peaksin asuma kuidagi vahet tegema teostel, mille mõte on meid tegevuses hoida ja mille mõte on meie peensusteni viimistletud peakorteri puidust ladu üles kiskuma hakata. oma hoolsasti kammitsetud meelt veidi sügavamalt tundma õppida selmet lihtsalt põrandat pühkida ning aeg-ajalt uus lakikiht peale tõmmata. võib-olla peaksin ma säärastel raamatutel vahet teha oskama, ja ma tahaks uskuda, et suurema osa ajast ma seda teengi, kuid kui kirjanik üritab tungida inimese pähe ning tekitada lugejas (kasvõi) illusioon üritusest mingit mõtet edasi anda, ei tohiks ta poole pealt otsustada, et tegu on ikka tavalise guy wants girl, aga tüdruk on “liiga kaugel” süzeega ning kogu lubadus üle aia visata.

see tähendab, et muidugi võib kirjanik niimoodi teha, kui ta justnimelt selles tegevuses endas võlu näeb, kuid antud teose puhul tekib tunne nagu oleks eugenides poole pealt taibanud, et inimesele läheks easy-read teos palju paremini peale, kui tõsisus.

äkki on tegu lihtsalt ühe trashy raamatuga, mida ma ise oma arusaamadega üles ehitama hakkasin ning praegune kriitika selles mõttes täiesti ebaoluline, et säärast raamatut tegelikult olemas polegi – see tähendab, et ma kritiseerin vaid seda kõike, mida see raamat endas ei sisaldanud, unustades üldse kogu mõtte; ning kui ma juba mõtte unustanud olen, siis no miks üldse.

kui see kõik lugejat ei häiri, kui ta tahab lugeda suhteliselt pealiskaudset (arvestades teose  žanri võiks seda isegi lugeda sügavaks, kuid arvestades kirjandust, siis mitte eriti – või ongi see tänapäeva suund? ei ütleks) lugu kolmest inimesest, kes räägivad oma suhetest, arusaamade olemasolust ja nende puudumistest, selgitamata ja süüvimata mõtetesse, lihtsalt kirjeldades oma olukorda läbi tundeinimese filtri, mille peamiseks otstarbeks paistab olevat hapruse eemaldamine kartuses sellega oma auhindadest ilmajäämist (kuna teos ei vastaks enam õigele žanrile ja oleks liiga palju “lugu eimillestki”), siis muidugi lugege see 400. leheküljeline teos läbi. ma arvan, et see meeldiks paljudele, kuna keda ei huvitaks ilusa tüdruku kaks mõtet? et miks ainult kaks? üks mõte on tal peas siis, kui poiss ta maha jätab ning teine mõte siis, kui nad jälle koos on. poistel on veidi rohkem mõtteid.

thor heyerdahl “kon-tiki” ekspeditsioon

“sõidan puust parvega üle vaikse ookeani, et põhjendada teooriat, et lõunamere saarte elanikud on pärit peruust. tulete kaasa? ma ei garanteeri midagi peale prii sõidu peruusse, lõunamere saartele ja koju tagasi; teel saate kasulikult oma tehnilisi teadmisi rakendada. vastake võimalikult pea.” (“kon-tiki” ekspeditsioon, kiri teistele ekspeditsioonikaaslastele lk 30)

võib-olla hakkasin ma seda raamatut lugema, kuna ei teadnud täpselt kuskohas ma omadega olema peaksin ning millistel põhjustel see praegune variant just kõige etem olla võiks, aga võib-olla ei olnud ma üldsegi rahul sellega, kus ja miks ma olin ning üritasin sedasi norrakatega* kuhugi mujale elu avastama minna. reisijuttude lugemiseks peab ju ometi mõni veidi tõsisem ja sügavam põhjus olema. eriti veel, kui seda juhtub niivõrd harva kui minu puhul.
*ja ühe rootslasega

thor heyerdahl oli säärane vahva mees, kes otsustas, et usaldab enda arusaamu ning balsapuust palke sedavõrd, et soovib 8000 km üle vaikse ookeani purjetada. ma ei suuda vist kuidagi moodi õigesti kirja panna, kuivõrd ilus see hulljulge ettevõtmine minu jaoks tundub – sellest kumab läbi tolleaegne (ekspeditsioon võeti ette aastal 1947) julgus, mida praegusel ajal tuleb küll tuletikuga taga otsida. ning ka siis on võimalik leida ehk vaid “kangelasi” selles finantsmaailmas, kuid nagu ka sõnad finants ja raha, nii kannavad ka need “kangelased” minu silmis vaid eneseheaolu maski, mis aga pole võrreldav säärase seiklusega. räägitakse, et nüüdisajal polegi tarvis sedamoodi “pea ees” tumedasse vette sukelduda ning igasugused testimasinad teeksid oma töö samamoodi ära, kuid sealt avaldubki see oluline erinevus, kus järelduseni jõudmise tee on vähemalt sama oluline kui järeldus isegi.

ega thor heyerdahl pole ka ilmaasjata kõige tuntum norra seikleja. omal ajal üritas ta ülikoolis (zooloogia ja geograafia) käia, kuid avastas üsna pea, et sooviks pigem kõike oma silmaga näha ning teooriast kaugemale sirutada – 8000 km üle vaikse ookeani on päris korralik sirutus, ütleksin ma. “kon-tiki” ekspeditsioon polnud muidugi ainus, mille ta ette võttis, kuid see on kindlasti kõige tuntum.

idee võib ju ütlemata tore olla, kuid ka selleks on tarvis raha ning jõude, mis säärast ettevõtmist toetada võiksid. raamatu algus pühendataksegi võimaluste otsimisele ning sellele ilmatupikale kadalipule, mis neil enne teele asumist läbida tuli. kõik laabus ootamatult lahedasti ning 28. aprillil 1947 võtsidki nad suuna lõunamere saarte poole.

“ning parvel istusid kastidel kuus meest ja saatsid silmadega puksiiri, kuni see veel näha oli. alles siis, kui ka must suitsusammas silmapiiril hajus ja kadus, raputasime pead ning vaatasime üksteisele otsa.
“hüvasti, hüvasti!” ütles torstein. “nüüd, mehed, ei ole muud kui mootorile hääled sisse!”
naersime ja asusime tuule suunda kindlaks tegema. (“kon-tiki ekspeditsioon, pärast puksiirlaeva “guardian rio” lahkumist lk 66)

lausa hirmuga ootasin ma neid esimesi torme ja ebaõnnestumisi selles võitluses kõikvõimsa ookeani ja loodusega, mille pilduda nad olid enda andnud, usaldades oma balsapalke ja oskusi keset seda ilmamerd ellu jääda.
ookean on minu silmis üks kõige võimsamatest jõududest terves maailmas: ma tõepoolest ei tea midagi niivõrd kontrollimatut (kuigi ilmselt on olemas “äärmiselt ebapüsivad ained,” mis on võimelised hävitama elu maal ja mille pärast ma peaksin tunduvalt rohkem mures olema, jätame selle kõik naiivselt kõrvale) ja ilusat oma jõus ning ootamatuses. aukartus ja austus üheskoos, justkui hirmuvalitsemine, mis end vaid aeg-ajalt meelde tuletab. meri on siiski võtnud ning mitte kunagi enam tagasi andnud, mispärast läheb esimene sõõm alati merele; hoia meid! mõni asi jääb külge ning kuigi mu enda seiklused hõlmavad endas vaid ruhnust pärnusse purjetamist ühel väikesel sportjahil, siis jäävad säärased mälestused igaveseks. see maatuse tunne merel.
julma ja hoolimatu (mida see tegelikult muidugi on: see on ookeani maailm ning meie vaid elame siin, tahaksin ma nii väga öelda) ookeani asemel nägid nad suurema osa ajast tema sõbralikemaid külgi ning seaduspärasust hoovuste näol, mida kasutasid reisimiseks ka kõikvõimalikud kalad ning vaalalised, kes nende parvega kaasa reisisid ning tihtipeale toidulaual lõpetasid.

suure osa teosest kirjeldab autor nende tegemisi parvel lisades sinna mõnikord ka mõtteid maailmast ja polüneesiailastest, et lugejat ka selleteemaliselt veidi kaasa aidata, mõistmaks kogu olukorda ehk veidi paremini ning saamaks miskit ettekujutlust kogu ekspeditsiooni mõttekusest. samuti pööratakse palju tähelepanu parve ümbritsevale faunale, kuid seda on ka zooloogisugemetega inimeselt oodata.
“meri kihas hullunud kalade selgadest ikka ühteviisi. veel üks hai sattus õnge, kuid rebis enese lahti, kui olime ta juba parvele tirinud. kuid siis saime ühe kuue jala pikkuse hai õnnelikult pardale. seejärel viie jala pikkuse hai, kelle samuti parvele tõmbasime. siis püüdsime veel ühe kuue jala pikkuse hai ja tirisime ta üles. kui õnge jälle välja heitsime, tõmbasime parvele seitsme jala pikkuse hai.” (“kon-tiki ekspeditsioon, väljavõte päevikust lk 131)

tormidest nad muidugi täiesti ei pääsenud ning need räsisid ja väsitasid meeste meelt ja keha. teadmine, et neil pole ühegi tormi eest võimalik mitte kuhugi peituda tegi nende mõtted ilmselt ühtlaselt selgeks, kuna tavapärase kahe võimaluse asemel tervitas neid vaid üks. parvelt lahkumine polnud võimalik, kuid niipalju kui läbi raamatu seda tunda võis, ei viidanud peaaegu miski soovile kiiruga parvelt maha saada. mehed ja meri.
“kui noil õhtuil magama heitsime, olid meie silmade ees haide aplad, tigedad lõuad ja veri. ninas aga oli kogu aeg hailiha lehk… …tol õhtul kuulsin esmakordselt ühe mehe suust märkust, et oleks mõnus nüüd varsti mõnel saarel palmide all rohus end korralikult välja sirutada ja et nüüd tahaks heameelega näha saada midagi muud kui ainult külma kala ja lainetust.” (“kon-tiki” ekspeditsioon, üle vaikse ookeani II lk 132)

ehk on minu näol tegu sääraselt emotsionaalse inimesega, keda huvitavad tunded ja järelmõtete analüüs veidi rohkem kui tegevus ise, mispärast oli mul kuidagi kurb tõdeda, et raamat lõpebki seal, kus see lõppema pidid: ekspeditsiooni lõpus, mil on kenasti lõunameresaartele kohale jõutud ning maa peal kõndimisega ära harjutuda. jah, eks see mu end asi edasi lugeda ole ning tolle raamatu mõte vaid toimunu edasiandmine.

muidugi on ka kuldaväärt autori järelsõna inglisekeelse väljaande kümnendale trükile: “…migratsioonil ookeani kaudu ei ole kaugus otsustavaks teguriks, kui vaid tuule ja hoovuse suund üldiselt ühte langevad ning aasta läbi niihästi päeval kui ka ööl muutumatuks jäävad. maakera pöörlemise tõttu puhuvad passaattuuled idast läände ja samuti voolavad läände ka ekvatoriaalhoovused, kogu inimajaloo kestel aga on maakera pöörelnud ühes ja samas suunas.”

võiks vist nüüd siis lõpetuseks öelda, et kui ilukirjandus miskipärast hetke ei sobitu, siis võiks kohe tõepoolest veidi julgemini seikluste poole vaadata ning endale teistsuguseid lugusid lubada. see tõmbab endasse ning viib kaasa. kuivõrd tegu on siiski looga, mille huvitavus pole niivõrd ellujäämises, kui terves loos endas, siis soovitangi seda neile, kes sooviksid ehk mõneks hetkeks praegusest maailmast kõrvale kalduda ja suuna hoopis vaikse ookeani saarte poole võtta. kuidagi veider oli seda ülikooli raamatukogus lugeda, istudes ühes neist kastidest, kus enda silmapiiriks vaid 30 cm kaugusel asuv puuplaat nii ees, paremal kui ka vasakul. seiklejatel raamatus aga lõputuna näiv ookean.

“vaadake, poisid,” ütles herman uhkusega, “nüüd siis oleme tuhande viiesaja seitsmekümne kilomeetri kaugusel peruu rannast.”
“ja lähemate saarteni meie ees on veel kõigest kuus tuhat nelisada kolmkümmend kilomeetirt,” lisas knut ettevaatlikult.
“ja et täiesti täpne olla,” lausus torstein, “on mere põhjani meie all viis tuhat meetrit ja kuuni meie kohal palju süldi.”
nii oli meil kõigil täpselt teada, kus viibime, ning mina võisin jätkata oma mõtisklusi sellest, mispärast me siin oleme. papagoil mingit muret ei olnud ja ta ainsaks sooviks oli logiraamatul kõndida. ning meri oli ikka ühtemoodi ümmargune, lõpmata sinine, ja ühteviisi kummus ta üle taevavõlv.” (“kon-tiki ekspeditsioon lk 10)

jeffrey eugenides “süütud enesetapud” (1993)

mõne raamatuga juhtub sedasi, et umbes aasta otsa see tuletab end aeg-ajalt meelde, kuid on kannatlik ega nõua, et kohe temale tähelepanu pööraksid. ühel päeval, mil raamat juba päris alla on andnud, jõuab selle potentsiaalne headus ka endale kohale. säärase tunde aktiveeris minus samanimelise filmi “the virgin suicides” treiler, mille taustaks mängib air’i muusika. ma ei suudaks mõelda midagi paremat ei selle teose ega filmi juurde, kuid sellest hiljem. raamatu pidin ma saama otsekohe.

ka selle postituse lugemiseks soovitaksin ma airi kuulata, näites playground love või empty house või clouds up, raskemates lõikudes ehk isegi bathroom girl. või kes soovib seda teost “puhtana” hoida, ärgu tehku midagi.

seda ma siis tegingi. teisipäeva õhtul, umbes tund enne raamatukogu sulgemist leidsin enda võimetuna millestki muust mõtlemast. kuna ester kinnitas mulle, et raamatut saab karlova raamatukogust laenutada, mis asub umbes 3 minuti kaugusel, siis ma ei kahelnud ka, vaid kiirustasin majast välja, siht silme ees. ja see oli üks neist säärastest sihtidest, mis pimestab ega lase ühelgi teisel mõttel endani teed rajada.

kõndisin siis kindlusega õige sektsiooni juurde ning nägin jeffrey eugenides’e nime juures vaid “middlesexi”. muidugi arvasin ma, et ei oska otsida ning käisin ka kõikvõimalikud muud kohad selle läheduses läbi – pärast 10-minutilist otsimist, mis oli täis seda vaikset ma-ei-saa-mida-tahan paanikat, pöördusin raamatukoguhoidja poole. ta ei osanud selle peale midagi kosta ning pärast paariminutilist ringitammumist tänasin teda ning lahkusin ilma raamatuta. säärane asi mõjub mu “süsteemile” eriliselt halvasti: miski jõle ängistus, mille tükid ei lagune, vaid paljunevad kuni kogu keha on „haigust“ täis. ma ei tea, mida suur osa inimestest teeb, kuid mind tabab meeleheitlik soov see asi endale kõigest hoolimata saada. ma ei suutnud leppida tõsiasjaga, et minu soovitud raamat polnud seal, kus see olema pidi ning seepärast jään sellest ilma.

ma läksin tammelinna raamatukokku, trotsides seda tuult ja astudes suvalise bussi peale, mis mind eeldatavasti kohale oleks pidanud viima, kuid muidugi ei viinud, mispärast ma suures osas siiski 40 minutit jalutasin. sain, mille järele olin tulnud ning asusin lugema. sealsamas, tamme gümnaasiumi tiigi ääres kuni mul liiga külm hakkas ning ma tagasi pidin jalutama. (jah, nora, väga tore, aga miks sa seda räägid? ma olen veendunud, et raamatu mõju ulatub kaugemale tekstist, ning hõlmab ka selle leidmislugu ja kõike muud selle ümber – miski maik tuleb juurde, mis suunab kogemust)

ma olen veendunud, et kogu loo tõsiduse mõistmine hakkab pihta toonist, millega seda lugeda: tõsidusest, millega sellesse suhtuda. täielik objektiivsuse saavutamine seda teost lugedes ning sellest kirjutades näib mõttetu ning ebavajalik. mõne raamatu puhul tundub see õigustatud olevat, justkui kogedes sedasi midagi puhast, kuid minu jaoks pole see üks neist.

ilmselt on tegu teatud sorti raamatutega, mida ma enim naudin: jutustav tegelane, kelle rolli suurus teoses ulatub minimaalsest kuni keskmiseni, kuid kes kuidagi moodi ei loe ennast loo jutustamise põhjuseks, juhib tähelepanu asjadele ja sündmustele, mis tema meelest olulised tunduvad, kuid mis ei hõlma täielikult nende “tõeliste tegelaste” elusid. sedamoodi jääb alles miski müstilisuse aspekt ning minus tekib pea alati soov teada saada, mida nood “tõelised tegelased” tundsid ja mõtlesid, kuid kuna ma seda kuidagi moodi teada ei saa, siis pean leppima oma mõtete ja jutustava tegelase kirjeldustega. sarnaselt on kirja pandud ka donna tartti „salajane ajalugu“ millest ma kunagi kirjutada tahtsid, kuid mis unustustesse vajus.

teose “tõelisteks tegelasteks” (mille ma võin nüüd jutumärkidest eemaldada) on viis Lisbonite tüdrukut, kelle enesetappude aastat (1970-datel) jutustav tegelane kirjeldama asub. jutustaja üritab edasi anda kogu tüdrukute olemust, mitte ainult nende tegemisi tol antud aastal, tänu millele tekib ka lugejal tunne nagu oleks ta neid tüdrukuid aastaid jälginud. tütarlaste vanemad on ranged, kuid kuidagi moodi ei jää muljet nagu hoitaks neid kammitsais tänu hirmuvalitsemisele. pigem ohjab neid (nii teadlikult kui ka alateadlikult) süsteem, milles nad kasvanud ja arenenud on, mida nad ei küsitle, kuid mida nad ka täielikult mõista ei ürita, ehk ei oskagi. tundub nagu oleks nende elus paljut, mille üle nad ei mõtiskle, vaid mille traagilisust nad lihtsalt aktsepteerivad, kuid samahästi võib ka vastupidi olla – raamat annab lugejale õiguse mõelda ning kahelda kõigis järeldustes, mida jutustaja teha üritab.

kirjeldamisviis tekitas tunde nagu oleks nende tüdrukute saatus ja elu kõigi probleem, mitte ainult üksikisiku, kes neid eemalt jälgib. kasutades “meie” vormi jääb tõesti mulje, et me üritasime neist kõik koos aru saada, ning me kõik jälgisime neid. jälgisime neid koolikoridorides üheskoos ringi jalutamas, koduhoovis muru peal istumas ning trepi peal möödujaid uurimas. samuti ei tekkinud kordagi soovi teistest ette rebida ning tüdrukuid ainsana mõista, ikka üheskoos avastamine; kuid nagu ka mustkunstitrikkidega ei soovinud me ilmselt tegelikult nende tervet lugu teada saada.

kirjaniku kiituseks tuleb öelda, et nad (cecilia, lux, bonnie, mary ja therese) käitusid nagu tõelised noored tüdrukud, mitte vaid ideed noortest müstilistest tütarlastest, kellest inimesed ümberringi aru ei saa. nende tegelaskujudega polnud ülemäära mängitud, vaid lastud neil teistest veidi kaugemale triivida, kuid jättes siiski ühenduse alles, mis suutiski tekitada soovi neid mõista – oleksid nad liiga kaugel, poleks enam oluline, mida nad mõtlesid ning miks sedasi käitusid.

“alguses ei öelnud poisid sõnagi, nad olid Lisboni tüdrukute sõnaohtrusest oimetud. kes olekski võinud arvata, et nad nii palju räägivad, et neil on nii palju arvamusi, et nad torkasid maailmas nähtut nii mitme sõrmega? meie juhuslikult heidetud pilkude vahepeal olid tüdrukud jätkuvalt edasi elanud, arenenud viisidel, mida me ei osanud ettegi kujutada, olid lugenud läbi kõik raamatud perekonna kõlbelisel raamaturiiulil.” (“süütud enesetapud” lk 108)

raamatu võlu seisnebki suuresti selles teadmatuses ning algusest peale kinnitatud lootuses, et aja möödudes saan ma neist tüdrukutest rohkem teada; miski vajadus neid mõista süsitakse inimesse kohe alguses, ning kas ta võtab selle vastu või lükkab eemale, on täiesti tema enda teha; kas ta huvitub sellest elust, mida raamat pakub või kirjutab selle “ajaraiskamise” arvele, kutsudes teost “selleks, mis midagi juurde ei andnud”. tõepoolest ei ole tegu säärase raamatuga, mis üritaks endas miskit ainsat mõtet kanda, mida siis õpetajale rõõmsalt ette vuristada. minu jaokski oli tegu pigem meeleoluteosega ning tihtipeale on just säärased teosed olulisemad kui nood mõtet kandvad.

ehk olen ma kirjaniku suhtes veidi ülekohtune, kuid leian, et ilma airi muusikata, mis mind lugedes kogu aeg kummitas (saatis) ning kirsten dunstita, (kes mängib filmis luxi) poleks teos hoopiski mitte sedavõrd nauditav olnud. kristen dunsti suhtes võin loomulikult eksida ning tema mõju mulle on ilmselt suuresti seotud ka filmiga “melanhoolia“ ning sellega ühinevad ka tolle filmi vaatamise aeg, koht ja meeleolu, kuid airi suhtes olen ma päris kindel.

ilmselt tuleks selgitada, et võtsin seda kogemust kui komplekti, (ignoreerida sõna plastilisust) mis tekitas minus mõtteid ja tundeid, mis mulle midagi pakkusid – raamatu, filmi, muusika ja sügise koosmõju praegusele hetkele, mispärast pole tegu ka täieliku “raamatu arvustamisega” nagu muul juhul oodata võiks. üritan ehk vaid veidi analüüsida, miks see mulle sedasi mõjuda suutis.
ma ei suuda leida ühtegi seletust, miks keegi seda lugema peaks ning ma pole teose andunud fänn, kes seda taevani kiidaks; kuid säärane komplekt tekitas selle “õige” tunde, mis lugedes tekkida võiks, kuid muidugi ei peaks ning ma ei eelda kunagi, et tekib, kuid kui juhuslikult, siis on õige.

edith wharton “rõõmukoda”

järgnev tekst on suures osas heietamine, mida võiks kutsuda kuidagi veidi müstiliselt ehk ”lily bart: kulisside taga” või midagi seesugust, kuna ega miski muu peale tema enda selle raamatu juures tegelikult eriti paeluda saagi. keeruline on pigem tema iseloomu kirja panemine ja seletamine inimesele, kes raamatut lugenud pole, kuna lugenud inimese jaoks on lily mõistmine loomulik. muidugi on võimalik ka mitte mõista, kuid see ei huvita kedagi.

 “ma olen terve päeva üsna tujust ära olnud ja nii kosutav on olla inimestest eemal koos kellegagi, kes ei pahanda, kui ma veidi igav olen.” – lily bart

suurema osa sellest raamatust lugesin läbi varssavi kesklinnas, kultuuri ja teaduste paleed ümbritsevas pargis. ilmselt tekitas see hoone miski illusiooni, et viibin kusagil suures ameerika linnas, kuna oma võõrapärasusega oleks varssavi tol hetkel suutnud võtta ükskõik missuguse linna ilme terves maailmas. nüüd vist siis ongi nii, et trööstitu poola oma masinliku pealinnaga meenutab mulle hoopis 19. sajani lõppu ja “uut maailma.”

ma ei tea, mis jõud see mind edith whartoni poole üldse tõmbas, kuid tagantjärele tarkusele toetudes võiks arvata, et mind tabas miski tüdimus neist meestalentidest siin maailmas, ning edith whartoni teos raamaturiiulis oli mul juba mõnda aega silma peal hoidnud (niimoodi on vähemasti ilus mõelda). samas pöördusin esimesena ikka “süütuse aja” poole, kuid seda ilmselt teadmatusest, ning kas ei räägi seegi tegelikult naise maailmast just sedamoodi nagu sellest tol ajal rääkida oli võimalik? ma muidugi ei tea.

ma kardan, et ei oska lily barti iseloomustada ilma, et temast jääks tõepoolest säärane mulje nagu raamatu tagakaanele maalitud. seal kirjeldatakse edith whartoni mitmetahulist tegelast tema  lihtsuse ja võlu madalaimates vormides, mis tundub veidi ülekohtune ning täiesti ebavajalik. ta tõepoolest üritab endale abikaasat leida, kuid jutt jäib ju 19. sajandi lõpust, mil säärane tegevus oli esmatähtis, eriti veel ameerika kõrgseltskonnas. lily peegeldab ehk pigem seda tüüpi naist, kes ei suuda enese veetluse ja ilu tõttu mõnele rikkale klounile mehele minna, vaid peab seda ise soovima.

“seda ajet toetas mõte, et kui lily oleks gryce’iga abiellunud, oleks teda ümbritsetud meelituste ja heakskiiduga, end kuna ta keeldus end asisusele ohvriks toomast, pidi ta kogu vastutuse oma tõrksuse eest enda kanda võtma.”

lily bart on sedasorti inimene, kes oskab oma elu rikkuses ja täiuses nii võluvalt elada, et teda vaadates tekib lausa tahtmine kogu oma vara talle kinkida, et tema selle eest oma ilusa eluga hoolitseda saaks. kahjuks ei lähe kõik tema soovitud radu mööda ning ta leiab end keset kehvust, mille eest ema teda juba noorena hoiatanud oli. kuidagi moodi ei õnnestunud tal sellest pääseda ning oma elulugu kõrgustes lõpetada.

see maailm seal erineb mõneti nii väga sellest maailmast siin, kus naised võivad igasuguste asjadega tegeleda, igasuguseid asju kõigile inimestele öelda ning oma väärtuste ja soovide järele küünitada ilma, et teised seda kuidagi moodi pahaks paneksid, või kui isegi panevad pahaks, siis ei huvitaks see tegelikult kedagi. lily bart peab aga ettevaatlikult oma elu heale järjele lükkama ning sellest kergusest jääb tal miskipärast puudu, emotsioonide ajel otsustamine ja ratsionaalsuse puudumine muudab ta ilmselt aga veel võluvamakski kui “plaani järgiv” meheleminekueas naine eales oleks suutnud. sellele kirjeldusele vaatamata, ei tundunud ta minu jaoks järekordne “saatust trotsiv” naine, kes oma mõistusega meestemaailmas teed rajab – ta on õrn ja vaevatud, kes vajab enda ümber rikkust ja raha, kuna selleks on ta kasvatatud. vahepeal tundub lily olevat kui oma mineviku ja ema kasvatatud taim, kelle valguseks on igavene materiaalne heaolu, mida aeg-ajalt asub torkima see miski teine valgus, mis on ehk eredam, kuid seda harvem külaline.

see nii-öelda “teine valgus” esineb eelkõige lawrence seldeni näol, kes on lily pikaajaline sõber ning erineb kõigist teistest selles kõrgseltskonnas oma läbinägelikkuse ja sügavuse tõttu. võiks öelda, et tema näol on tegu klassikalise meestegelasega naisromaanides, kus ühe mehe kanda on kogu nende soo sügavuse näitamine, ülejäänud tegelased saavad end vaid erinevate looridega ehtida, mis seda kohatum, et enese riietamine ikka pigem naiste rida olema kipub.

“edu?” lily kõhkles. “noh, ma oletan – võimalus võtta elult, mis võtta annab. see on lõppeks siiski suhteline. kas teie arusaam edust on teistsugune?”
“minu arusaam edust? taevas hoia!” selden ajas ootamatu tarmuga selja sirgu, asetas küünarnukid põlvedele ja jäi küpseid põlde vaatama. “minu silmis tähendab edu,” ütles ta, “isiklikku vabadust.”
“vabadust? vabanemist muredest?”
“kõigest: rahast, vaesusest, muretusest ja murest, kõigest materiaalsest. omalaadne vaimne vabariik – seda nimetan ma eduks.”

just säärane nii-öelda vaimne vabariik selgitab minu jaoks nende (lily ja seldeni) eluteed kõige paremini, see miski rahulolu ja vabadus, mida ei pea kuidagi moodi välja võitlema ega õigustama.

võib-olla on see minus tekkinud valearusaam, kuid umbes paarsada aastat tagasi oli meestele kogu edevus lubatud, lausa tungivalt soovitatav, ning umbes samamoodi näib see olevat ka praegu, kuid lugedes 20. sajandi teoseid, on see nagu kuhugi ära kadunud. ehk olen lugenud sääraseid raamatuid, mispärast nagu silmaklappidega praegu ringi käin, aga rahuaeg ilmselt peabki soolisi erinevusi ühtlustama. rahuaeg lihtsalt tundub mõistetavam kui 20. sajand kuigi see minu praegusele maailma justkui lähemal asub. praegu tundub maailm samamoodi “kerge” nagu see tundub 19. sajandi raamatuid lugedes. ehk seepärast on edith whartoni maailm mulle sedavõrd kaua huvi pakkunud, et enese miski rahulolu ei saa hakkama teiste rahulolematusega. eriti veel varasuvine mina.

muidugi raiskavad nad raha ja muidugi pole seda kõike tarvis, kuid see vajadus iseeneses muutub lily jaoks kui õhuks, mille puudumist ta raamatu kulgedes üha enam märkab. aeg-ajalt avab aga keegi mõne akna ning järjekordne kergustunne – kehvusest on pääsetud! – võtab võimust ning justkui uinutab selle ratsionaalse naise, kes hädaolukorras oli juba valmis pead tõstma, kuid siis lihtsust kohates jälle minema lendles, narritades lilyt, kes ei suutnud kuni lõpuni selle “teise mina” olemasolu vajadust täielikult mõista. suutmatus mõista: see tõeline ja teesklematu võimetus kurnab lilyt ega lase tal raske eluga toime tulla, või kui laseb mõne asjaga leppida, siis ei suuda seda kui oma “lõppu” näha, vaid kõigest vahepeatust, millele peab järgnema rikkus ja küllus.

“oi, kulla preili bart, mina pole jumal ega saa tagada teie kiindumust asjadesse, mida üritate endale hankida!” – lawrence selden

ma ei oska öelda, kas see rikkus peabki tunduma sedavõrd “kerge” ja enesestmõistetav, kuid ilmselt paelub mind tollase kõrgseltskonna juures see vabadus, mida nad endale lubada saavad. nad pole uusrikkad, kes on raha nimel oma hinge maha müünud, vaid nad on sinna maailma sündinud ja lapsest peale voolitud sääraseks olevuseks, kelle jaoks raha on üheaegselt “ainult raha” kuid seal kusagil siramas mõistmine, et ilma selleta ei oleks neil midagi – säärane mõte eksib nende seltskonda muidugi erakordselt harva, mis muudabki nad kuidagi lummavaks. see hooletus ja kerglus. see, et hea elu on olulisem kui raha ise – pole tarvis seda omada vaid omamise pärast, vaid ainult nende hüvede, mida see endaga kaasa toob. puudub igasugune kiibitsemine ja kokkuhoid, keegi pole ihne, vaid kuidagi “läbi siidkardinate” kaunis.

edith whartoni teoseid loen ma tulevikuski ning loodan, et naudin neid ka aastaid hiljem, mil ise eluga rohkem kokku puutunud. tema stiil ja tunnetus jäävad ilmselt ikka seda kevadet meenutama: ehk sattus “rõõmukoda” mulle õigel ajal kätte, mispärast ma seda ka tähtsaks pean.

“lily tahtis enda eest pageda ja vestlus oli ainus talle teadaolev pagemisviis”

(tsitaatide leheküljed lisan kunagi lähitulevikus, praegu pole raamatut käepärast)

richard dawkins “jõgi eedenist” 

nature, it seems, is the popular name
for milliards and milliards and milliards
of particles playing their infinite game
of billiards and billiards and billiards
- piet hein

raamat algab meie põlvnemise kirjeldamisega, kasutades selleks jõe sümbolit, mis loob lugejale selge pildi pärinemisest kui süsteemist. tema varem ilmunud raamat “isekas geen” (1976) üritab muidugi palju selgemini inimesi välgust rabada, kuid see oli ka dawkinsi esimene säärane teos. võib ilmselt ka öelda, et üks esimesi sellise sisuga raamatuid üldse. tõuge populaarteaduslikule kirjandusele, kui seda kuidagi moodi liigitama asuda.

richard dawkins on võitlev ateist (teda on isegi kutsutud darwini rotveileriks) ning seda on tunda läbi terve teose, kuid pole raamatu puhul kõige olulisem – ta ei ürita kelleltki usku ära võtta, kuid ei peida ennast tolerantse inimese maski taha, kes on nõus leppima sellega, et miski jumal on tema loonud ja hoolitseb evolutsiooni eest. raamatus üritab ta selgeks teha, miks mõni nii levinud põhjendus loojasse uskumiseks tegelikult üldse töötama ei peaks. mõni arvab, et ta ei peaks sellele nii palju pühenduma, kuid arvestades, et raamat on välja antud aastal 1995, mil maailm alles (kui suursuguselt ma kõnelen) hakkas arvestama mõne alternatiiviga kristlusele, (siiski läänemaailma teos) siis leian, et need näited on lausa hädavajalikud.

“kreatsionismil on teatav kestev külgetõmme ja selle põhjust pole vaja kaugelt otsida. see ei tulene – vähemasti nende inimeste meelest, kellega mina olen kohtunud – sugugi pühendumisest Loomisloole või mõnede teiste hõimude põlvnemislugudele kui sõnasõnalisele tõele. pigem avastavad inimesed äkitselt enda jaoks eluslooduse ilu ja keerukuse ning jõuavad otsusele, et see peab “ilmselgelt” olema kindla kava järgi loodud.” (richard dawkins “jõgi eedenist” lk 71)

järgnevas peatükis (“tee head salamisi”) üritab ta inimestele seletada looduse keerukuse põhjuseid ning kuidas on miski säärase arvatava täiuslikkuseni jõudnud. selles samas peatükis üritab ta ka seletada, miks silm ei pea olema jumala loodud (mul on endal ka veidi imelik seda siia kirjutada, kuid mis teha – mõne jaoks on kotka silma teravus seletatav vaid looja olemasoluga) ja vastab ka “poole silma” küsimusele. dawkins toob näiteid elusloodusest meie ümber, mis teeb informatsiooni tarbimise äärmiselt lihtsaks – pole vaja tuhandeid sõnu teooriat, vaid selle toimimist eluslooduses. minu maitse jaoks on seda vahtu mõtte ümber ehk liigagi palju. ilusasti jutustada ta muidugi oskab.

“me ei suuda leppida sellega, et mõni asi pole ei hea ega kuri, ei julm ega leebe, vaid lihtsalt tundetu – ükskõikne kõigi kannatuste vastu ilma mingi tagamõtte ja sihita. meie, inimesed, mõtleme alati tagamõtete peale. meil on raske midagi vaadata, tundmata huvi “misjaoks” see olemas on, mis on selle olemasolemise põhjus või siht.” (richard dawkins “jõgi eedenist” lk 108)

ma olen päris kindel, et mõni teine kirjanik on seda sama inimlikkuse üht põhiprintsiipi kirjeldanud sama hästi või isegi paremini, kuid richard dawkins on evolutsioonibioloog. ta kirjutab ilusas keeles raamatuid, et ka teised inimesed saaksid mõista evolutsiooni olulisust ning teadvustaksid endale, et kass pole alaarenenud koer või putukas alaarenenud inimene. just see viis, kuidas ta suudab muidu ehk veidi igava (mitte minu jaoks, kuid ilmselt paljude teiste) jutu läbi erinevate näidete huvitavaks muuta, on kiiduväärt – tema üritus oma jutuga võimalikult paljudeni jõuda. kui ma oleksin bioloogia õpetaja, siis ma soovitaksin seda kindlasti oma õpilastele, kuigi see ilmselt poleks kõige parem idee – teos pole siiski õpikule sarnaselt võimalikult objektiivne, vaid darvinistlikult subjektiivne.

kuigi ma hindan tema raamatuid ja soovi inimestele, kes on kasvanud kristlikus ühiskonnas, miskit alternatiivi pakkuda, siis pole ma tegelikult täiesti kindel, et see raamat tõepoolest küsimustele mingi vastuse annab. olen teadlik, et ta ei saagi 176. lehekülje abil vastata kõigile küsimustele, mida DNA ja evolutsioon inimese pähe tekitada suudavad, kuid vahepeal tundus, et näited on vaid ilusad näited ning ei suuda teisi võimalusi täielikult kõrvaldada. ehk polnud see ka tema soov, vaid lihtsalt väike üritus mõnest asjast inimestele kõneleda.

otseloomulikult oleks naiivne arvata, et richard dawkins teab miskit “elu saladust” ning avaldab selle kõigile oma lugejatele ja ütleb ühe lühikese lausega, miks me oleme olemas ja miks me mõtleme ja tunneme – seda ei saakski temalt eeldada ning selle mõttega ei tasuks raamatut ka lugema asuda, kuid hariv ja huvitav on see igatahes.

need, keda huvitab rohkem kristlus vs. evolutsioon, võiksid lugeda tema raamatut “luul jumalast.” vähemasti julgeksin ma seda seni loetu põhjal soovitada. dawkinsi puhul tuleb aga arvestada, et ta naudib inimesele omaselt teiste, enda meelest väärade, ideede tümitamist üpris ennastunustavalt.  mõni julgeb väita, et dawkins tegeleb lahmimisega, kuid see on ehk liialt karm kriitika: tuleb ka arvestada, et mõni kristlikus peres kasvanud inimene ei pruugi nii-öelda julgeda oma pähe tambitud usust loobuda ning vajabki veidi klohmimist. ma ei ütle siinkohal, et oleks ilmtingimata tarvis kõik uskujad uskmatuteks muuta, kuid mõistan tema muret. inimene, kes valib olla usklik ning inimene, kes kasvatatakse usklikuks, on väga erinevad. igaühel peaks olema õigus usuvabadusele – eelkõige on see kriitika ameerika ühendriikide vastu suunatud.